Päikeseprillide taha jääb kinni su unine pilk

Long time, no see.

Et selleks ajaks, kui ma kodust välja jôudsin, oli taevas pilviseks läinud, otsustasin ranna asemel hoopis raamatukokku netti tulla. See ongi mul hakanud väikestviisi koduks saama, kuigi praegu olen teise campuse omas, kodule lähemal.

Natuke hägune on see, mida ma tegin poolteist nädalat aprilli lôppu, aga mai esimese nädala teisipäeval sain igatahes kokku Lauri ja Mariaga, kes olid juba môned päevad Masa juures Tarragonas passinud ning nüüd Barcelonasse tulnud, et minu abiga Mariale kuuks-paariks korter leida. Lôppkokkuvôttes läks üsna edukalt, korterikaaslasteks on ka üsna värvikas seltskond: üks homodest abielupaar (üks on restoranis kokk ja teine stilist Brasiiliast), üksik homo, kanaarilind, kaks pisikest koera, kaks jänest ja akvaariumitäis kalu. Juba esmaspäeval olime muuhulgas otsustanud, et ma nüüd vorbin kiiresti oma kunstiajaloo arvustuse ja värgid valmis, et saaksin teisipäev-kolmapäev Tarragonas korralikult eestlastega pidutseda. Nii et korter leitud, vôtsime suuna Tarragonasse. Kohale jôudes olid Mas ja Karo juba kokkamise ja veinijoomisega algust teinud, nii et meil, näljastel, ei jäänud muud üle kui liituda. Pärast külma pastat kana, mozzarella ja muu hea-paremaga ning Banoffi kooki jätkasime veini ja Ring of Fire’iga, kuni tuli väljaminekuaeg. Kôik olid juba lôbusas meeleolus ning pärast tulutuid katseid leida mônd avatud ja arvestatavat baari, jäime pikemalt pidama Scumi. Kui see kella nelja ajal kinni pandi, ei olnud meil vähimatki kavatsust koju minna, nii et ebamäärane aeg ning ebaônnestunud katsed ôlut välja smuugeldada (kaheksast jôudis edukalt ôue kolm, muuhulgas sai Maaris baarikeelu ) hiljem viis tee meid kultuurimälestiseni. Nimelt otsustasime jätkata Rooma varemete alal, mis päeval on turistidele avatud, muul ajal aiaga piiratud ja suletud. Aga mida teeb üks aed jotale? (vt ka: mida teeb tuul müürile?) Nii et seal sai ka nalja, kuni hommikupoole ööd koju saime, teised veits mugisid ning lôpuks kôik madratsitele maandusime. Järka päev möödus otseloomulikult aelemise tähe all.

Kuigi me kolmapäeval juba Barcelonasse tagasi tulime, siis kooli ma eriti ei jôudnud. Sama päeva ôhtul käisin kebabikast omale veel maitsvat ja külma Fantat ostmas, aga muud kasulikku küll ei teinud. Järgnevad ôhtud käisime Maria ja Lauriga (ja ükskord ka poisiga) rannas, läbuväljakul, Manchesteris ja Kentuckys, aga miskit ülemäära märkimisväärset ei toimunud. Aa, vôin muidugi mainida fakti, et siin on varganärakad ikka eriti jultunud. Esimene kord Maria ja Lauriga välja minnes hakkas meid Plaza Cataluñal kimbutama mingi vastik väike (nii 16-aastane ja 1.60 m pikk) tšurbannikaabakas, kes meid reaalselt ymber piiras ja igasuguse jôuga mu kotti ära tahtis rabada. Vihaseks ajas, nii et kui ma ta peale paar korda erinevates keeltes karjunud olin, siis kutsusid ta seltsimehed teda eemale. Ju siis said aru, et pole nii lihtne nagu igalt turistilt rahakoti röövimine. Muidu poleks nagu siukse tatika suhtes hirmu, aga enamasti on neid pôôsas kümme tükki veel, paljudel juhtudel ka pisike külmrelvake peopesas…sitarattad! Aa ja siis laupäeval oli Maria ühel korterikaaslasel sünnipäev, kuhu ka me oma liitrise rummiga läksime. Laud oli söögist lookas ning väike illegaalne substants oli samuti omal kohal (mitte meil küll). Muuhulgas tuli välja, et üks külalistest, sünnipäevalapse “sôber”, pidi äärepealt Tallinnasse Hispaania Majja keeleôpetajaks tööle minema. Naljakas on see, et sellesama asutuse boss on minu endine hispaania keele ôppejôud Neftalí Tartust. Ja muidugi tuli välja, et ka see mees tundis siis teda, aga kuna talle ei meeldinud Neftalí “suhtumine” vmt, siis ta otsustas minemata jätta. Pärast käisime Geixample’is ka , kus meid erinevatesse üsna selge suunitlusega ööklubidesse viidi. Lôpuks otsustasime siiski, et oma hea kodune Kentucky on parim valik.

Uuel nädalal käisime Mariaga mingil tööintekal. Töö ise seisneb mingi peotuuri mahamüümises turistidele. Maksab 35 eurot ja sisaldab erinevaid baare ning ööklubisid, mônda jooki, peobussi ja värke. Ühesônaga mumeelest tüüpiline lôks lollidele turistidele. Aga mis sa, hing, teed, Desperate times call for desperate measures..Niisiis neljapäeval, pärast kooli, saime Sagrada Familia juures kokku, et “ôppused” teha ja ise ka proovida. Reede-laupäev töötasime suht päev otsa ning noh, ega see tulemuspalk tulemusi ei toonud. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kuidas Marial nüüd läheb, sest mina otsustasin, et mu algsed eelarvamused olid ôiged ja selline jama minu jaoks ei ole. Muuhulgas otsustasime laupäeval (Maria ka reedel) selle party-touri kaasa teha. Läks asja ette, aga aiult sellepärast, et me selle eest 35 eurot maksma ei pidanud. Buss oli rahvast täis, nende seal valdavas enamuses lollid ameeriklased ja libedad prantslased (no offence, aga nad TÔESTI olid lollid ja libedad ). Pärast viimast sihtkohta, milleks oli Opium Mari nimeline ööklubi (2009. aastal parimaks BCN klubiks valitud) ja kui kôik turistid juba omavahel hook-upima olid hakanud, läksime Maria ja Ninaga (üks Belgia tüdruk) baare vallutama Teel leidsime eelmisel ôhtul tuuri kaasa teinud prantslased. Vôtsime nad endaga ja läksime šokiteraapia korras Kentuckysse. Ma ei tea, kas olen juba maininud, aga see on selline kôrts, mis erinevalt teistest siinsetest pole avatud mitte kolmeni, vaid viieni, muidu sarnaneb Zavoodi ja Levikaga ning on üsna hästi peidetud kitsale tänavakesele Ravali pool la Ramblat, kus keset ööd levib kohutav uriinihais ning pakke ja prostituute on rohkem kui sama tänava majadel uksi. Aga vaatamata sellele tundub see kohalike seas väga armastatud olevat, sest parematel aegadel (nagu ka me viimane öö) on seal rahvast sama palju, kui Zavis siis, kui seal keskmisest toast ukseni jôudmiseks nii 30 minutit kulub. Ehk siis selline mônus kodune. Tundus, et isegi Ninale ja konnadele meeldis, sest kui üks nôrk koju läks, otsustasid teised edasi jääda. Muidu pakkusime Mariaga inimestele kôneainet, et kuskohas maailmas on selline koht, kust tulevad nii “pikad ja ilusad” tüdrukud, kes sellist imelikku keelt räägivad

Viimase nädal olen veetnud raamatukogus, deadline‘id vemmaldega ukse taga. Magamise taks oli viis tundi ööpäevas, kuid tehtud ma pea kôik ka sain. Nüüd on neli vaba pëva, sest reeded on mul niisama vabad ja esmaspäev on festivo. Muidu neljapëva öö vastu reedet magasin kôik tasa: 14 tundi pole lihtne ülesanne Isegi Nina juurde katusepeole ei jaksanud minna ja see juba on midagi. Ja homme ning ülehomme kavatsen sobiva ilma korral randa minna ja pruuniks hakata.

Muidu on Tartu ja Eesti igatsus endiselt by default peal, vahepeal taban end (ala)teadlikult otsimas emotsioone, mida teatud lôhnad, muusika, maitsed vms esile kutsuvad. Unes näen ka vahel Tartuelu. Ja siis unistan, kuidas kônnin suvepoole aastaajal mööda Vôru tänavat, päike paistab ja ilm on ilus, eksamid on just läbi saanud ja selline vabadusetunne on ôhus. Ja siis pööran Ônne tänavale, kus lillede magus-lääge lôhn asfaldisulamise haisuga segunenult ninna lööb.. Siis aelen kodus, mônus ja rahulik on. Ja ôhtupoole liigun jälle linna, et bestikatega Pirol môni ôlu teha ning vaadata, kuidas algsed plaanid spontaansusele teed rajavad…Oehh, varsti-varsti. Seni kavatsen Barcelonat nautida ja rannas käia (et saada siledaks ja pruuniks, nagu heas Ameerika filmis), sest noh, tegelikult on ju siin ka täitsa äge!