Naljakas, kuidas vaatamata üleüldisele mañana-poliitikale käib Hispaania ülikoolides (vähemalt minu omas) kibe ôppetöö. Hindamine on märgatavalt rangem kui Eestis: eksamid on kümnepallisüsteemis ja moodustavad enamjaolt 50% ringis lôpuhindest, ülejäänud osa on tundides viibimine ja osalemine, praktilised tööd, ettekanded ja muud siuksed värgid. Et mitte läbi kukkuda, on vaja saada vähemalt viis punkti. Ja siin ei küsi keegi, mitu punkti sa millegi eest said, vaid seda, mitu eksamit sa läbi said. Ja kui sa saad millegi eest seitse, on see märkimisväärne. Üheksa on juba sobresaliente ehk väljapaistev vôi kôige kôrgem, sest kümmet ei pane keegi, see tähendaks, et oled sama tark kui ôppejôud. 
Ja raamatukogud. Need on lahti kogu aeg hommikul kaheksast-üheksast öösel poole kaheni (nagu ka muud hooned kogu campuses). Mina olen olnud kôige kauem ligi keskööni, kui sinna minust maha on jäänud üsna palju ôppureid. Lisaks on ülikool üldse väga oluline sotsiaalne kohtup¡mispaik, sest m6ned passivad niisama poole ööni hoovis, teevad suitsu, joovad ôlut, räägivad juttu, samal ajal kui osad sööklas mingeid grupitöid teevad ja..Praegu olen ka raamatukogus netis, sest see on kodu lähedal ja tasuta. Mina löön siin hetkel niisama lulli, aga peale minu on siin palju-palju usinaid üliôpilasi, märgatavalt üle poole kohtadest on hôivatud.. Ja meil algab sess alles juuni keskel (mis on vastik muidugi).
Muidu simmanid meeldivad ka hispaanlastele (ja siinsetele immikatele). Mul on praegu kodu kôrval pargis mingi afrofestival vmt, Barnàfrika, mis on pesuehtne simman. Toimub terve see nädalavahetus ning tutvustab pôhimôtteliselt aafrika kultuure ja rahvuskööke, müüakse igasuguseid vidinaid, peetakse mingeid teemakohaseid loengukesi, tehakse teatrietendusi ja esinevad bändid, mille saatel rahvusriietes ja -ehetes (suured kullavärvi kôlinad) šokolaadikarva naised hoogsalt tantsu löövad. Lapsed jooksevad niisama ringi ja üldse tekib kohati tunne, et oledki saatunud aastakümnetetagusesse aega mônes Aafrika riigis.
