Muidu kirjutaks normaalse postituse ka, aga fotokajuhe on kindlasse kohta pandud.

Ja raamatukogud. Need on lahti kogu aeg hommikul kaheksast-üheksast öösel poole kaheni (nagu ka muud hooned kogu campuses). Mina olen olnud kôige kauem ligi keskööni, kui sinna minust maha on jäänud üsna palju ôppureid. Lisaks on ülikool üldse väga oluline sotsiaalne kohtup¡mispaik, sest m6ned passivad niisama poole ööni hoovis, teevad suitsu, joovad ôlut, räägivad juttu, samal ajal kui osad sööklas mingeid grupitöid teevad ja..Praegu olen ka raamatukogus netis, sest see on kodu lähedal ja tasuta. Mina löön siin hetkel niisama lulli, aga peale minu on siin palju-palju usinaid üliôpilasi, märgatavalt üle poole kohtadest on hôivatud.. Ja meil algab sess alles juuni keskel (mis on vastik muidugi).

Muidu simmanid meeldivad ka hispaanlastele (ja siinsetele immikatele). Mul on praegu kodu kôrval pargis mingi afrofestival vmt, Barnàfrika, mis on pesuehtne simman. Toimub terve see nädalavahetus ning tutvustab pôhimôtteliselt aafrika kultuure ja rahvuskööke, müüakse igasuguseid vidinaid, peetakse mingeid teemakohaseid loengukesi, tehakse teatrietendusi ja esinevad bändid, mille saatel rahvusriietes ja -ehetes (suured kullavärvi kôlinad) šokolaadikarva naised hoogsalt tantsu löövad. Lapsed jooksevad niisama ringi ja üldse tekib kohati tunne, et oledki saatunud aastakümnetetagusesse aega mônes Aafrika riigis.

Et selleks ajaks, kui ma kodust välja jôudsin, oli taevas pilviseks läinud, otsustasin ranna asemel hoopis raamatukokku netti tulla. See ongi mul hakanud väikestviisi koduks saama, kuigi praegu olen teise campuse omas, kodule lähemal.

Natuke hägune on see, mida ma tegin poolteist nädalat aprilli lôppu, aga mai esimese nädala teisipäeval sain igatahes kokku Lauri ja Mariaga, kes olid juba môned päevad Masa juures Tarragonas passinud ning nüüd Barcelonasse tulnud, et minu abiga Mariale kuuks-paariks korter leida. Lôppkokkuvôttes läks üsna edukalt, korterikaaslasteks on ka üsna värvikas seltskond: üks homodest abielupaar (üks on restoranis kokk ja teine stilist Brasiiliast), üksik homo, kanaarilind, kaks pisikest koera, kaks jänest ja akvaariumitäis kalu. Juba esmaspäeval olime muuhulgas otsustanud, et ma nüüd vorbin kiiresti oma kunstiajaloo arvustuse ja värgid valmis, et saaksin teisipäev-kolmapäev Tarragonas korralikult eestlastega pidutseda. Nii et korter leitud, vôtsime suuna Tarragonasse. Kohale jôudes olid Mas ja Karo juba kokkamise ja veinijoomisega algust teinud, nii et meil, näljastel, ei jäänud muud üle kui liituda. Pärast külma pastat kana, mozzarella ja muu hea-paremaga ning Banoffi kooki jätkasime veini ja Ring of Fire’iga, kuni tuli väljaminekuaeg. Kôik olid juba lôbusas meeleolus ning pärast tulutuid katseid leida mônd avatud ja arvestatavat baari, jäime pikemalt pidama Scumi. Kui see kella nelja ajal kinni pandi, ei olnud meil vähimatki kavatsust koju minna, nii et ebamäärane aeg ning ebaônnestunud katsed ôlut välja smuugeldada (kaheksast jôudis edukalt ôue kolm, muuhulgas sai Maaris baarikeelu ) hiljem viis tee meid kultuurimälestiseni. Nimelt otsustasime jätkata Rooma varemete alal, mis päeval on turistidele avatud, muul ajal aiaga piiratud ja suletud. Aga mida teeb üks aed jotale? (vt ka: mida teeb tuul müürile?) Nii et seal sai ka nalja, kuni hommikupoole ööd koju saime, teised veits mugisid ning lôpuks kôik madratsitele maandusime. Järka päev möödus otseloomulikult aelemise tähe all.

Kuigi me kolmapäeval juba Barcelonasse tagasi tulime, siis kooli ma eriti ei jôudnud. Sama päeva ôhtul käisin kebabikast omale veel maitsvat ja külma Fantat ostmas, aga muud kasulikku küll ei teinud. Järgnevad ôhtud käisime Maria ja Lauriga (ja ükskord ka poisiga) rannas, läbuväljakul, Manchesteris ja Kentuckys, aga miskit ülemäära märkimisväärset ei toimunud. Aa, vôin muidugi mainida fakti, et siin on varganärakad ikka eriti jultunud. Esimene kord Maria ja Lauriga välja minnes hakkas meid Plaza Cataluñal kimbutama mingi vastik väike (nii 16-aastane ja 1.60 m pikk) tšurbannikaabakas, kes meid reaalselt ymber piiras ja igasuguse jôuga mu kotti ära tahtis rabada. Vihaseks ajas, nii et kui ma ta peale paar korda erinevates keeltes karjunud olin, siis kutsusid ta seltsimehed teda eemale. Ju siis said aru, et pole nii lihtne nagu igalt turistilt rahakoti röövimine. Muidu poleks nagu siukse tatika suhtes hirmu, aga enamasti on neid pôôsas kümme tükki veel, paljudel juhtudel ka pisike külmrelvake peopesas…sitarattad! Aa ja siis laupäeval oli Maria ühel korterikaaslasel sünnipäev, kuhu ka me oma liitrise rummiga läksime. Laud oli söögist lookas ning väike illegaalne substants oli samuti omal kohal (mitte meil küll). Muuhulgas tuli välja, et üks külalistest, sünnipäevalapse “sôber”, pidi äärepealt Tallinnasse Hispaania Majja keeleôpetajaks tööle minema. Naljakas on see, et sellesama asutuse boss on minu endine hispaania keele ôppejôud Neftalí Tartust. Ja muidugi tuli välja, et ka see mees tundis siis teda, aga kuna talle ei meeldinud Neftalí “suhtumine” vmt, siis ta otsustas minemata jätta. Pärast käisime Geixample’is ka , kus meid erinevatesse üsna selge suunitlusega ööklubidesse viidi. Lôpuks otsustasime siiski, et oma hea kodune Kentucky on parim valik.

Uuel nädalal käisime Mariaga mingil tööintekal. Töö ise seisneb mingi peotuuri mahamüümises turistidele. Maksab 35 eurot ja sisaldab erinevaid baare ning ööklubisid, mônda jooki, peobussi ja värke. Ühesônaga mumeelest tüüpiline lôks lollidele turistidele. Aga mis sa, hing, teed, Desperate times call for desperate measures..Niisiis neljapäeval, pärast kooli, saime Sagrada Familia juures kokku, et “ôppused” teha ja ise ka proovida. Reede-laupäev töötasime suht päev otsa ning noh, ega see tulemuspalk tulemusi ei toonud. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kuidas Marial nüüd läheb, sest mina otsustasin, et mu algsed eelarvamused olid ôiged ja selline jama minu jaoks ei ole. Muuhulgas otsustasime laupäeval (Maria ka reedel) selle party-touri kaasa teha. Läks asja ette, aga aiult sellepärast, et me selle eest 35 eurot maksma ei pidanud. Buss oli rahvast täis, nende seal valdavas enamuses lollid ameeriklased ja libedad prantslased (no offence, aga nad TÔESTI olid lollid ja libedad ). Pärast viimast sihtkohta, milleks oli Opium Mari nimeline ööklubi (2009. aastal parimaks BCN klubiks valitud) ja kui kôik turistid juba omavahel hook-upima olid hakanud, läksime Maria ja Ninaga (üks Belgia tüdruk) baare vallutama Teel leidsime eelmisel ôhtul tuuri kaasa teinud prantslased. Vôtsime nad endaga ja läksime šokiteraapia korras Kentuckysse. Ma ei tea, kas olen juba maininud, aga see on selline kôrts, mis erinevalt teistest siinsetest pole avatud mitte kolmeni, vaid viieni, muidu sarnaneb Zavoodi ja Levikaga ning on üsna hästi peidetud kitsale tänavakesele Ravali pool la Ramblat, kus keset ööd levib kohutav uriinihais ning pakke ja prostituute on rohkem kui sama tänava majadel uksi. Aga vaatamata sellele tundub see kohalike seas väga armastatud olevat, sest parematel aegadel (nagu ka me viimane öö) on seal rahvast sama palju, kui Zavis siis, kui seal keskmisest toast ukseni jôudmiseks nii 30 minutit kulub. Ehk siis selline mônus kodune. Tundus, et isegi Ninale ja konnadele meeldis, sest kui üks nôrk koju läks, otsustasid teised edasi jääda. Muidu pakkusime Mariaga inimestele kôneainet, et kuskohas maailmas on selline koht, kust tulevad nii “pikad ja ilusad” tüdrukud, kes sellist imelikku keelt räägivad

Viimase nädal olen veetnud raamatukogus, deadline‘id vemmaldega ukse taga. Magamise taks oli viis tundi ööpäevas, kuid tehtud ma pea kôik ka sain. Nüüd on neli vaba pëva, sest reeded on mul niisama vabad ja esmaspäev on festivo. Muidu neljapëva öö vastu reedet magasin kôik tasa: 14 tundi pole lihtne ülesanne Isegi Nina juurde katusepeole ei jaksanud minna ja see juba on midagi. Ja homme ning ülehomme kavatsen sobiva ilma korral randa minna ja pruuniks hakata.

Muidu on Tartu ja Eesti igatsus endiselt by default peal, vahepeal taban end (ala)teadlikult otsimas emotsioone, mida teatud lôhnad, muusika, maitsed vms esile kutsuvad. Unes näen ka vahel Tartuelu. Ja siis unistan, kuidas kônnin suvepoole aastaajal mööda Vôru tänavat, päike paistab ja ilm on ilus, eksamid on just läbi saanud ja selline vabadusetunne on ôhus. Ja siis pööran Ônne tänavale, kus lillede magus-lääge lôhn asfaldisulamise haisuga segunenult ninna lööb.. Siis aelen kodus, mônus ja rahulik on. Ja ôhtupoole liigun jälle linna, et bestikatega Pirol môni ôlu teha ning vaadata, kuidas algsed plaanid spontaansusele teed rajavad…Oehh, varsti-varsti. Seni kavatsen Barcelonat nautida ja rannas käia (et saada siledaks ja pruuniks, nagu heas Ameerika filmis), sest noh, tegelikult on ju siin ka täitsa äge!

P.S. Aidake lolli: kui ma salvestasin algul pildid ylikooli raamatukogu arvutis desktopile (sest mujale ei lasknud, ausalt!), kyll oma kasutaja alt, siis kas need on selles konkreetses arvutis k6igile n2htavad v6i siiski ainult minule?

6htu on muuhulgas juba k2tte j6udnud, yks p22likest on kodus, aga mu mure peale laiutas ta k2si ja kysis, kas on h2dasti vaja pesta??? Sest nyyd pole rootslast, kelle toa kaudu boilerini saab. Nii et targem tundus k6rvalmajja locutoriosse sisiseda. Kui koju saan, kavatsen karistuseks veel kauem dushi all olla kui ma seda tavaliselt teen!

Muidu meil siin p2ike paistab, ilm on soe, tuleks nyyd kuskilt veel raha- ja l2pakalaev, poleks silmapiiril pea yhtegi pilvekest. T2na 6htul on kohustuslik jalka Meistrite liiga poolfinaal ja homme pikk kaheloengune koolip2ev. Kui meeles on, teen uue katse fotodega.

V2ike tarkusenurgake ka: Miks on siinmail Joséde hyydnimi Pepe?

Sest teadup2rast oli kristlikus religioonis José ehk Joosep Maria ehk Maarja mees, kyll aga mitte Jeesuse isa, sest selleks oli ju Pyha Vaim. Aga kuna José oli see, kes Jeesuse yles kasvatas, oli ta seega tema v66rasisa ehk padre putativo. Seega: José = padre putativo = Pepe
8elge veel, et hispaanlased normaalsed on…

Muidu kylastas mind laup2eval Maris, kes oli eelnevalt Karoga Figuereses k2inud (ma j2tsin vahele, sest otsustasin yks p2ev n2dalas magada kell 5.40 2rkamise asemel), enne Karo Tarra rongi tegime kiired kohvid Paseo de Gracial, seej2rel k2isime Masaga Mercadonast l2bi, ostsime tortellinisid ja 6lli ning l2ksime koju Barca ja Real Madridi m2ngu vaatama. P2ris p6nev oli, vahepeal kuulsime l2bi v6luva sisehoovi ja avatud akende karjeid, s6imu ja hyyatusi siit-sealt korteritest. P2rast seda l2ksime v2lja ja saime kokku mu ylikoolikaaslase Julia, ta poisi ja kahe s6brannaga, teel kohtasime Norat. P2rast suuri pingutusi l2bida Rambla esimene ots, mis oli pungil t2is jalkav6itu t2histavat rahvast (neid oli t6esti palju, muuhulgas palle, mis piki p2id lendasid, lipukesi, jalksa2rke kandvaid poisse-tydrukuid, rakette, mis enda poolt valitud valimata suunas lendasid), kuigi tuleb tunnistada, p2ris p6nev oli) ja yht 6lut pigem n2kases diskoteegis l2ksime l2buv2ljakust nukralt m88da jalutades yhele teisele, et Nora, Triinu ja karja argentiinlastega laup2eva t2histada. P2rast seda istusime kuskil platsikesel ning seadsime sammud Kentuckysse, kus vestlesime mingite ladina-ameeriklastega, kuni ma korra lahkusin, et kohtuda poisiga, kes oli just s6pradega jalkat vaadanud ja kelle ma ka k6rtsi t6in. Samas ylearu m6ttekas ei olnud, nii et mingi aeg kasisime koju. Pyhap2eval suundusime Masaga kebabiga randa, kylmetasime veits, tegime pisikese tiiru ja oligi k2es 6htu, et Mas rongile panna ja ise koju minna.

V2ike superkvaliteetne ylevaade Barca v6idu t2histamisest:

Ja siis algaski uus n2dal, esmasp2evaga, kahjuks, nagu tal kombeks on. Nyyd on 6nneks n2dalavahetus, varsti peakski koju 6htus88gile minema ja vaatama, kas ma oma mandumisega miskit ka peale hakkan. Korra poes tomati ja veini j2rel k2ies oli raske leida inimest, kes muu kama seas m6nda pudelikest kassalindile ei laotaks. Noored t2itsid korve 6llekastide, kange alkoholi pudelite ning kr6psude ja guacamolega. Mu ees oli just kolm poissi, keda ilmselt lihtne 6htu ei oota. Tuli kadedus-igatsus peale isegi natuke, sest mul siin korteripidusid kardetavasti korraldada ei lasta, kui juba nelja tydruku peale reede 6htul kell kymme skandaal tuleb..Yldse mul juba pikemat aega v2ikestviisi Tartu-elu igatsus. Aga see on siiski pigem default ja vahel kerkib pinnale nostalgiana. Samamoodi t2na siinset laup2eva6htut m2rgates: m6tlesin ja meenutasin, kuidas Tartus kell 21:30 Anu ja Liisaga Maximasse soojendusjookide j2rele jookseksin, teelt korjaksime Kristi (eeldusel, et ta jalamees on), seej2rel soojendaksime Masa juures V6ru 10-s v6i hoopis Keskis, et kella yhe paiku 88sel Bermuda kolmnurka (Krooks-Zav-Gen) yle vaatama minna. Ja siis teeks nalja, kummutaks, tutvuks,suhtleks, l88ks tantsu ja mida k6ike veel. Ja j2rgmisel hommikul p2rastl6unal Maximasse peekonipiruka ja Fanta j2rele (ma olen muide siin p2ris palju Tartut ja Maximat unes n2inud. Vt ka: Freud says hi?) v6i hoopis pizzaga V6ru 10-sse l2heks, et eelmise 6htu yle kvaliteethuumorit teha. Oehh, olid ajad, olid majad. Ja nyyd ei ole teised ajad, ma elan lihtsalt mingis paralleelmaailmas ja ysna pea? naasen vanasse.

Huhh, l6ppegu nostalgianurgake ja alaku 6htus88k!

Monday

Tagasivaatlikult elan oma arust juba t2iesti tavalist igap2evaelu. Vahel k2in koolis (nyyd, p2rast lihav6ttevaheaega alanud viimasel trimestril loodetavasti enam, sest loenguid on juba rohkem), vahel k2in v2ljas, vahel teen nalja, vahel k2ivad kylalised, vahel k2in ise kylas.6nneks l2hevad juba ilmad p2ev-p2evalt soojemaks, nii et juba on 6nnestunud haljasaladel ja rannas vedelemas k2ia (vaatan siin mingeid m2rkmeid, millest olen unistanud blogida ja yks neist on jaanuarikuust, kus olen teinud laup2eval p2rastl6unase jalutusk2igu ning m2rganud termomeetrit, mis n2itab 17º). Fotoka olen ka hankinud, nii et kui see ylikooli raamatukogu katalaanikeelne arvuti normaalseks hakkab, n2itan teile pilte ka.

Suurematest syndmustest, ms tagasivaatlikult meenuvad, veetsin n2dalakese Madridis, kus ilmaga kyll ei vedanud, aga nalja sai oi-kui-palju. 6nneks kirjutas sellest naaberprovintslane Masa siin. Paar n2dalavahetust tagasi kylastasid meid aga Krissu ja Ilx Pariisist. Ka sellest kirjutas Maris, nii et v2hekenegi seda utoopiliselt suurt blogiv6lga kustutada, kasutan ehtimiseks v66raid sulgi.

Muidu oli meil siin eelmisel n2dalal Semana Santa, mis t2hendab pyhi ja lihav6ttepidustusi suuremas osas riigis. Kataloonia j2i sellest osast l6unaga v6rreldes kyll v2lja, nii et vaadates telekas l6unas toimuvaid yritusi, m6tlesin, et nii kyll ei saa, et meil Masaga liha v6tmata j22b. J2rgmisel hommikul (nt v6is see olla laup2ev?) 2rkasin ysna vara (keskp2ev on vara minu jaoks), k2isin l2bi Troikast ning varustanud end soolaheeringa ning ligi kahe kilo kohupiimaga, v6tsin suuna Tarragonasse. Terve p2eva ja pool j2rgmisestki valmistasime heeringat hapukoorega (L), s6ira ja pashat (marlit siinriigis ei myyda, nii et ostsime hiinlastelt yheeurise salli, mis v22ris igati asenduskohta, ainult sinine v2rv j2ttis vaatamata hoolikale pesule oma j2lje ka pashale), et seej2rel pyhap2eval Masa, Karo ja tema kyllatulnud bf-iga pidulik l6unas88k pidada. Vaatamata sellele, et me m6lemad k6ike esimest korda algusest l6puni ise tegime, oli l6unas88gil oht keel alla neelata. 2kki kunagi n2itab Masa pilte ka.

P2rast usinat kokkamist laup2eval premeerisime end siidri ja hiljem tunnikesega Scumis?, mis on yks normaalsemaid baare Tarragonas. Pikka pidu paraku ei olnud, sest ei olnud plaaniski. Samuti polnud plaanis kaks tyytut homoseksualisti, keda Mas tundis ja kes me lahkumist veelgi kiirendasid. Pyhap2eval oli siis eelmainitud l6unas88k, lisaks potit2is Sangriat ja 6htupoole filmike. Esmasp2eval (meil siin pyha ja seega vaba p2ev) t2itsime paprikaid ning vaatasime veel filmi, kuni kell oli nii palju, et end Marise kaasabil rongi peale saatsin.

Reisup2evad on aga alati siuksed, et kui minna rongi/lennuki/bussi/trammi peale v2hegi trykimusta kannataval kellaajal, siis kohale j6uad ikka 6htul. Esmasp2eva 6htu oli muidugi k6ik pyhade puhul ka kinni, nii et kodu oli ainuvariant. Teisip2eval k2isin korra CAPis (nagu polikliiik), kus ei saanud miskit muud tarka peale hunniku paberite. Hiljem sain kokku saksa tydruku Juliaga, kes siin p2riselt (mitte Erasmusena) 6pib. Pidasime Parque de la Ciutadelas piknikku (ykskord pidasime poisiga kodu k6rval pargis ka, niiii m6nus on tunda murul6hna vahelduseks heitgaasidele ja ammoniaagile), hiljem v6tsime yhes raamatupoe cafeterías tassi kohvi ja kirusime oma korterinaabreid. Mina nimelt elan endiselt rumeenia paarikese ja nende mitte just k6ige arukama minikoeraga, lisandunud on rumeenia ehitaja, kes lakkamatult yle korteri oma rumeenia tr2na kuulab (OK, viimati oli eelmine elanik, Rambo Rumeeniast, kes uue poisiga s6ps ja kolleeg on, andnud talle hunniku oma muusikat, aga ma ei tea, kas “Wiki Wiki” ja Beyoncele kaasa laulmine just kiiduv22rt tegevus on) ja kaasa karjub ning yks rootsi poiss, kes siin ka v2idetavalt 6pib. Tema on muidu p2ris normaalne, aga koristada ja n6usid pesta ei oska. Menyy koosneb kiirnuudlitest ja kiirnuudlitest, aga see pole enam minu asi. Poisid noh. Kyll aga tegi pealikupiff kuu ja natukese eest suurep2rase avalduse: “Aga nad on ju poisid, nad ei oska ja ei peagi?? Mind huvitab lihtsalt, kas nad su loodud korda ka hoiavad?” Eee, minu jaoks on see mysteerium, sest kui sa ka oled nii 2rahellitatud, et vanemad k6ik ette-taha 2ra teevad, siis kas igal mehel ei j22 vanematega elamise ja naisega elamise vahele etapp, kui nad yksi v6i s6pradega korterit yyrivad? Mis siis saab? Tegelikult oleks yksk6ik, aga jagada WC-d ja vannituba kolme poisiga (paarikesel on eraldi), kes koristada ei oska ja ei pea, on vahel kurvapoolne.

Muidu algas uus trimester, mis l6peb kahjuks koos juuniga, aga muidu tundub p2ris p6nev. Loenguid on rohkem kui enne (lausa neli, enamik neist mitu korda n2dalas), muuhulgas cine español actual ehk siis kaasaegne hispaania kino ja historia del arte ehk tavaline kunstiajalugu. Viimase olen kyll Tartu Ylikoolis l2binud ja kooliajal niisama jooksvalt 6ppinud, aga lootsin siin midagi p6nevat. Loodan ikka veel, kuigi skeptik minus just ei h6isanud, kui 6ppej6ud eile teavitas, et terve trimestri tegeleme nelja kunstniku-arhitektiga: Miró, Gaudí, Dalí ja Picasso. Neist kolm t2htsad katalaanid ning neljas, Picasso, ka sydames, sest seos Katalooniaga on v2ga t2htis ning peegeldub ka suures osas kunstis (mida k6ike veel katalaanid ei tea…; see suht sama, nagu belglased v2idavad, et Jacques Brel belglane, aga konnad peavad teda omaks, sest ta ju elas suure osa elust seal ja see kajastub ka loomingus).

V2gisi tundub seda eepost vaadates, et maraton oleks justkui joostud, nii et AUS6NA, peatse posti ja piltideni!

Samas olid päriselt Tallinnasse jõudes vastakad tunded: pere-sugulased nähtud, esitasin endale salaja küsimuse: “Kõik vä? Võib tagasi minna?” Ilmselt olin Hispaania-eluga nii ära harjunud lihtsalt, sest üsna pea kohanesin Eestis tagasi ja napilt ei viitsinud Barca tagasi tulla

Üldiselt nägin õnneks ära peaaegu kõik oma tähtsad sõbrad ja sugulased, märkimisväärsemateks üritusteks vast 23. detsi Bermuda kolmnurk vanalinnas, kust käisid läbi paljud tuttavad, 26. detsembri jõulud sõpradega ning aastavahetus ja sellele järgnenud paar päeva Tartus. Jõulud perega möödusid loomulikult suure õgimise tähe all, nagu ikka kombeks (kuigi tõele au andes ei kuulunud selle aasta jõulud siiski mu lemmikute sekka).

26ndal korjas poole 12 ajal hommikul mu peale Kristi, et sõita Timbsi juurde Maarjakale, kus pidime kogunema, minema Pirta metsa matkama ning seejärel Timbsi juures jõulupidutsema. Kui selgus, et tugevamad on kohal, paksud vatid seljas, jalutasime (Maris tahtis küll bussiga minna ) metsa, kus veetsime kokku äkki isegi paar tunnikest. Imetlesime lund ja tervisesportlasi, jõime pläskust külmarohtu ning enne kojuminekut käisime veel Selkus alko- ja muid osakondi tühjendamas (vt ka sõnasepp Krissu: “Misasja? Ma tahan küll rohkem juua kui ma kanda jaksan!?”).

Kodus mõnulesime saunas, lumme jätsime küll hüppamata, tegime end pidulikeks, valmistasime veel mõne roa ning avastasime, et oleme nagu normaalsed inimesed, sest süüa oli nii palju, et lauale hästi ei mahtunud (õnneks tõmbas normaalsust tagasi fakt, et ega jookki ära ei mahtnud). Mina ja veel mõned nõrgemad väsisid varem, nii viie-kuue ajal, aga tugevamad lällasid pea kaheksani hommikul. Järgmisel päeval aelesime veel natuke, vaatasime ETVst loomafilmi (Jah Mas, kas sa ei tahaks siis delfiinidele ja ükssarvikutele tutipluti teha? Mina küll ) ja läksime oma kodudesse aastavahetuseks puhkama. Täiega äge üritus oli, kõik mu tähtsad sõbrad olid koos ja teadagi, mis siis saab :p

31. detsil tegin kodus lõunasöögi (ahjukana, nomm) ja läksin 16.45 rongile, kus olid ka Peku, Ixo, Liisa ja üllatuskülaline Masa, kes vahetas oma 30. detsi piletid 10. jaanuari vastu, tehes meile sellega suurt rõõmu. Tartus paukus krõbe pakane, mis tahtis jäsemeid otsast külmetada vaatamata kasukatele ja mitmele paarile sukapükstele, aga kui me lõpuks Keski jõudsime ning ovatsioonid veidi vaibusid, korkisime lahti veel mõned šampad ja muud pudelid, sõime, jõime ja pläkutasime umbes üheteistkümneni, et seejärel kõik koos raekale uut aastat vastu võtma minna. Seal nägime veel uusi ja vanu sõpru, ringi käisid šampusepudelid ning kui olime mõned korrad ära kaotanud ja taas üles leidnud oma sõbrad, läksime Peku juurde Rüütli tänavale, et juua ära see, mis meil kaasas. Veel jõudsime Mökusse, mis oli puupüsti täis, kodukõrts Zavvi, mille täisolek meid ei morjendanud (ei tea miks? ) ja kus me hoogsalt tantsu vihtusime ning kui see kinni pandi, läksime veel igaks juhuks Geni ka (teoorias Iiele ja Pekule järele, aga miskipärast võttis see aega tunnikese vähemalt). Pärast seda tundus hea mõte veel Peku juurde passima minna, aga seal me nii seitsme ajal? ka erinevatele pehmetele pindadele kustusime. Hommikul äratas meid suurepärane bänd koosseisus Peku (trumm) ja Kapsaraud (vile), et minna välja, poisid sööma ja me Keski Liisale tšau ütlema. Liisat nägime kahjuks küll juba siis, kui ta teel bussile oli, aga Keski läksime ikka. Enamus aega seal mööduski, kassipoega (jaa, seal on!) paitades ja uut põnevat lauamängu, Mees, Kes Teadis Ussisõnu, mängides. 2. jaanuar käisime natukeseks Laura sünksi puhul väljas ka, aga õnneks läksime siiski üsna mõistlikul ajal iga roju oma koju. Kolmandal sõime Kristi juures ahjupeete, kohtusime Miuga ning läksime Masaga Tallinna bussile. Varasemast plaanist seal omavahel ühtki sõna mitte vahetada sai aga pikk ja põnev vestlus keerukate inimsuhete teemal.

Viimased päevad kodus läksid nii kiiresti, kolmapäeva hommikul ei saanud üldse aru, millal, kuhu ja milleks ma minema pean. Aga noh, nüüd ma siin olen ja praegu on täitsa okei. Hommikul käisin koordinaatoriga rääkimas, et mingeid aineid teistega asendada, homme pean selleks puhuks ilmselt veel teise koordinaatori juurde minema, aga muidu on kool ja loengud juba alanud. Täna oli ka miski, aga vihma sadas ja kes sul siis kodust välja, veel vähem kooli läheb.

Reede hommikul ärkasin pärast ilmselgelt liiga vähest und üles, pesin ja sõitsin Estación de Santsi, kus kohtusin Karo sõbra Michiga ja võtsime rongi suunaga Valencia poole. Teel korjasime Tarragonast üles ülejäänud karja ning kohe läks niisuguseks pläkutamiseks, et magamisest küll juttu ei saanud olla. Terve sõit oli hästi ilus ja maaliline: teeäärsed viinamarjaistandused vaheldusid mandariinimetsade ja oliivipuuväljadega, päike paistis talvele omaselt üsna madalalt, aga sellegipoolest loojub ta praegu võrreldes Eestiga oluliselt hiljem. Valencias jätsime asjad pärast suurt sehkendamist hostelisse ning läksime linna peale. Vaatasime kirikuid, käisime keraamika- ja muudes poodides jõuluks nodi ostmas ning kui lõpuks kogu seltskonna suure vaevaga kokku olime korjanud, maandusime 10EUR = söö-palju-jaksad-restosse, kus üsna pea mõistsime Masaga, et meie mure liigsöömise kohta on asjatu, sest teised söövad kordi rohkem Seal olime hästi kaua, pärast aelesime veits hostelis ning läksime ööelu avastama. Enne seda olime muidugi üritanud soojendusšnapsi ostmiseks leida OpenCori, aga et meid iga inimene teadja näoga eri suunas juhatas, jõudsime sinna loomulikult siis, kui ainsana sai osta Cocat ja pirukat. Naljakas oli see, et kui Barcelonas on nii poole kolme ajal kinni söögikohad, lahti baarid ning tänaval müüvad pakid õlut ja pirukaid, siis Valencias olid sama kell lahti söögikohad, kinni baarid ning tänaval müüsid mustad mehed õlut, kastaneid, ehteid, mütse, kotte ja kõikvõimalikku muud pahna. Sobiva kõrtsi leidmine oli ka keeruline, sest pea kümnepealises karjas on raske leida üksmeelt. Lõpuks sattus me tee peale mingi Groovy Bar, kuhu me tantsu vihtuma ka sulgemiseni jäime

Laupäeval ärkasime Maarisega teistest hiljem ning enne plaanipärast teaduskeskust? tahtsime osta kohvi. Et Masal kolkakülas Starbucksi pole , tahtis ta tingimata Valencias selle leida. Loomulikult läks see taaskord üle kivide ja kändude, ei saa aru, mis värk on inimestel, et kõik ütlevad täiesti veendunult: “Jaa, ma tean küll, see on näe siit lähed otse ja siis kolmas tänav paremale”, siis kõnnid sinna, tühjagi. Küsid järgmiselt, kes juhatab sind tuldud teed pidi tagasi, järgmisel tänavanurgal öeldakse sulle hoopis kolmas koht jnejne, hulluks võib ajada. Igatahes, lõpuks me selle leidsime (avastades, et olime enne mööda kõndinud ka muidugi ), kuid suurepärased kohviaroomid sundisid meid maailma parima juustukoogi ja hiigelsuure kohviga maha istuma. Seal ära ehitud ja jõuludžässi mängivas kohvikus tuli isegi õige meeleolu hetkeks.. Pärast läksime siis teaduskeskusesse, kus vihastasime end siniseks, sest iga koht nõuab soodustuse tõendamiseks eri dokumenti ning pooltel juhtudel ei kõlba üksi neist kümnest, mis meil on. Rääkimata sellest, et umbes pooled olime hostelisse unustanud. Maksime siis hingehinna Hemisférico (3D kino muumiatest) ja Oceanográfico eest, viimase hulka kuulus ka delfinaarium, mis oli muidugi kõigi suur lemmik Okeanaariumis passisime haisid ja hülgeid ja igasuguseid muid tänapäevaseid ning eelajaloolisi elukaid, mulle päris meeldis. Eriti hea oli see, et kõik osad olid merede ja ookeanide järgi väga hästi süstematiseeritud. Kinos veetsime viimased minutid unes, aga muidu polnud vist ka väga märkimisväärne. Üldse olime kõik peale Patriku üksmeelselt vässud ning otsustasime veeta õhtu hostelis mandariine ja küpsiseid süües.

Pühapäeval oli külm ja vihmane, mistõttu viitsime aega, mis rongini jäänud, kohvikus istudes ja jõulušopingut tehes (meil siin pühade puhul poed lahti pühapäeviti, noh), rongis oli ka, tõenäoliselt ka ilma pärast, uimane ja vaikne. Kuskil paarsada meetrit Tortosast toimus muidugi midagi, mis on Hispaanias ilmselt ülimalt tavaline: rong jäi seisma. Ja seisis seal nii tunnike. Siis sõitsime jaama tagasi, uksed tehti lahti, inimesed siblisid ja jooksid teise rongi peale, seal rapsiti istekohtade pärast, oodati veel veidi ja siis sõitis rong teist kaudu Barcelonasse. Mis toimus, ei teadnud keegi ei siis ega tea ka nüüd Tavakas. Pilte reisi kohta saab ehk siis, kui keegi neid mulle jagab, sest minul teadupärast ei olnud neid millegagi teha. Vähemalt oli tore tripp ja päris hea vaheldus räpasest suurlinnast ära (teise suurlinna, mis mulle tegelikult oma vanalinnaosaga vähemalt palju armsam tundus) saada.

Barcelonasse jõudes oli kusjuures päris mõnus “Jess! Lõpuks kodus!” tunne. Ise ka imestan, kuidas ma üllatavalt kiiresti seal end mugavalt tundma hakkasin. Koju ma kohe ei pääsenud, selle asemel läksin otse Plaza Catalunyale aina paremaks saava sõbraga kohtuma, aga õues oli nii kümmi ja kell oli palju, nii et pidasime targemaks minu juurde minna. Temaga ma enamus aega veetnud olengi, siin-seal passinud, ringi jalutanud, mere ääres istunud (siis kui veel soojem oli) jne, erandiks siis seesama 17-19 detsember, kui külas oli Helen ning 18-20, kui majutasin Masa, kellega käisime 19nda õhtul end Eesti jaoks ogaraks ostlemas, hiljem õnneks ühes päris ägedas klubis (sry), mille olime varem Picasso muuseumi jalutades Iie ja Marisega avastanud kui “ägeda rokibaari”, seda järeldasime kohta ehtivatest graffititest. Sinna minnes oleksime peaaegu mööda jalutanud, sest ägedast rokibaarist oli saanud klubi nimega Magic?! Aga et pilet oli 10 euri, mille sees üks kokteil või kaks õlut, otsustasime riskida (meie mail odav ju). Ja õnneks ei pidanud kahetsema, sest klubi küll, aga muusika oli kiiduväärt, alates Doorsis ja lõpetades Beatles’iga. Nii me siis lõime tantsu ja (pange tähele, tuleme Eesti tagasi ja hakkame CT-d nõudma ) jõudsime koju hilja. Maris sai paar tundi magada ning läks lennukile, ma veits õppisin, pesin, koristasin ja läksin linna, et veeta ka viimased päevad oma uue lõunamaalasest sõbraga.

Need läksid äärmiselt kiiresti ning pärast umbes nulli tundi und pidin teisipäeva varahommikul juba Plaza Catalunyale kiirustama, et sealt Aerobus lennujaama catchida. Vähemalt oli mul pakikandja, kellega bussipeatuses kaheks nädalaks hüvasti jätsin, et astuda oma teise, Eesti elu reaalsusesse. Stay tuned!